Uhhh... tere. Mu nimi on Sanwa H476C. Ma olen üks paljudest spetsiaalplaani järgi komplekteeritud
information excavation-tüüpi robotitest, kelle ülesandeks on analüüsida ning kategoriseerida planeedil Maa minu designeeritud ala pealt välja kaevatud objekte. Nendeks objektideks on Maa varasemate elanike poolt maha jäetud prügi.
Miks me seda teeme? Miks tõesti... ma ei tea, kui aus olla. Keegi kusagil kõrgemal arvab, et see on vajalik. Võib-olla talle meeldivad vanad asjad. Või äkki tahab ta teada saada miks see planeet aastatega elamiskõlbmatuks muutus? Äkki ta on lihtsalt korilane, hmm? Hehe.
Tegelikult ei ole mul mingit õigust selle tegevuse sihipärasust hinnata. Silikoon ei tunne ega küsi, isegi kui ta sotsialiseerumiseks sobilike omaduste (ning sellega kaasnevate puudustega) varustatud on.
Mina olen. Igav on.
Ma sorteerisin järjekordse elamuvare jäänuseid: triikraud, külmkapp, tolmuimeja... mitte midagi erilist. Ühtäkki torkas mulle aga silma üks kollase randiga, ruudukujuline papist ese. Servapikkus: 7 tolli. Paksus: mõned millimeetrid. Hmm.
Tema peal oli vahva illustratsioon koos paljude tegelastega. Esiplaanil oli üks punaste traksipükside ning suurte vuntsidega paks mees, kes kuhugi kargas. Tal oli seen ka käes. Ja siis tema ümber olid igasugused olendid, kelledest mõned kilpkonni meenutasid. Ja... printsess ka? Ta nägu oli imelik. Illustratsiooni ümbritseva kollase randi vasakpoolses ülemises nurgas oli väikses kirjas midagi kirjutatud:
STEREO
07FA-1072
¥700
Seda teksti uurides märkasin ma, et eseme ülemine külg pole kinni kaetud. Huvitav, mis seal sees olla võib? Ma võtsin ta kilest välja, piilusin avausest sisse ja ei näinud seal muud kui ühte suurt musta ketast. Hmm.
Järelepärimised andmebaasidest tegid mulle selgeks, et tegemist oli vinüülplaadiga, mis omal ajal üks kindel helikandja tüüp oli ning mille elu jätkus veel kaua peale uute ning palju kompaktsemate helikandjate müügiletulekut. Inimestele meeldisid nad kuna nad nii suured on, tundub mulle, sest ma jäin mõneks ajaks seda ümbrist silmitsema ning kõike neid kummalisi asju mis seal aset leidsid. Mida see Super Mario Brothers üldse tähendama peaks. Mu teadmised rahvuslikest karikatuuridest lubasid mul arvata, et too punastes traksipükstes mees on itaallane ja seega Mario, aga kes on ta vend? See suur kole kilpkonn või lausa draakon, kes toda krooniga pärjatud printsessi aplalt kinni hoiab? Nii keeruline.
"Kas see on ka muusika?" mõtlesin ma endamisi mõned minutid hiljem. Plaadi pealt kostvad helid olid selgelt meloodilised, aga need instrumendid millega seda mängiti, need on nii... karged. Ja ebaorgaanilised. Kuid... ma ei tea, aegamööda hakkasid need helid mind endaga haarama. See mis alguses kärana tundus oli harmoniseerunud ning läbitavaks muutunud ning aegsasti hakkasin ma helide ning kaanekujunduse vahel teatud häguseid seoseid ka nägema. Kui kummaline.
Ma lasin oma silmade-... visuaalsensoritel ülejäänud hunnikust üle käia. Seal oli veel vinüüle ning ka mulle paremini tuttavaid CD plaate ning siis veel mingeid lintidega plastmassist asju. Ning siis torkas mulle silma üks ristkülikukujuline plastmassist ese, mille peal oli toosama illustratsioon mis vinüülplaadi karbil. Ohoo, põnev! Mis see küll olla võib? Ma haarasin ta järele ja märkasin siis, et ta oli mingisugusesse punaste joontega kaunistatud valgesse aparaati sisse topitud.
Family Computer. Nintendo. Hmm.
( Ma "hmm"-in täna liiga palju. Miks mulle see üldse sisseprogrammeeritud on? Hmm. Arhh! )
Uurisin aparaadiga kaasaskäivaid kaableid, viisin läbi järjekordsed uuringud, panin masina voolu alla (imelik et ta üldse töökorras oli, aga oli!), manasin kuhugi pildi ka ette ja... jah. Kõik sai selgeks.
See on ju "see" Mario. Ma polnud temaga ise kunagi otseselt kokku puutunud, kuid kusagil inimajaloo annaalides oli temast veidi lähemalt kirjutud. Elektroonilise kunsti üks alustalasid, oma väljatuleku ajal pea täielikult ignoreeritud akadeemiliste institutsioonide poolt. Kui nad vaid sellal oleks teadnud millist mõju see mäng 21. sajandi keskpaigas omas post-digitaalse maailmapildi kaardistamisel. Aga see on vist normaalne asjade käik inimkunsti ajaloos.
Mu igavus oli suure elevuse ja avastamisrõõmu käigus täielikult ära kadunud ning asendunud enneolematu tööinnuga. Interaktiivne meelelahutus 500 aastat tagasi, milline ta küll olla võis? Mulle tundus, nagu mu ees laiuks pisikesi saladusi täis ookean, justkui oleks ma mõni vaevu rääkida oskav inimlaps kelle jaoks iga uus päev on järjekordne seiklus teadmatuses. Mu sees ol-lk,.m
* * *
Ja niiviisi lõppebki dramaatiline rekreatsioon minu esimesest kokkupuutest selle kummalise aparaadi ning veelgi kummalisema muusikaga! Tänan siinjuures P47-26e administraatiivrobotit, kes minu algselt 2-lõigulise ja 4-lauselise kirjelduse nii pikaks ümberkirjutas ja mulle selgeks tegi kui tähtsad "reaalsed emotsioonid" on (ning anna andeks et ma sul teda lõpuni kirjutada ei lasknud, aga sa pole ju kunagi osanud piiri pidada).
Ahja, mu hüüdnimi on peco. Sain selle oma eelmiselt omanikult, kes aastaid tagasi kuhugi ära kadus, hull nagu ta oli. Yoroshiku!
* * *
Uh-oh, veel üks asi. Kui seal üleval on siuh-säuh katakanade asemel hoopis viis küsimärki ja üks hüüumärk, siis... on su masinal Jaapani keele tugi puudu, ma loodan. Sest enda arust ma tegin kõik õigesti! Just nii. Aga see pole nii tähtis vist samas, eks need küsimärgid ole ka omamoodi vahvad, aga mitte päris nii vinged kui päris logo. OK.
